Pseudoteaduse ehk ebateaduse ehk libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse alla ei kuulu (teaduslikkuse kriteeriumid võivad seejuures olla erinevad). Pseudoteadusest räägitakse enamasti seoses loodusteaduse või muude empiiriliste teadustega.

Seda mõistet kasutatavad tänapäeval laialdaselt skeptiline liikumine ja teadlased, et üldsusele teadvustada ja põhjendada teatud valdkondade mittetõsiseltvõetavust teadlaste silmis. Vahel esineb see mõiste ka teadusliku poleemika kontekstis.

Teadusfilosoofias on pseudoteaduse mõiste olnud oluline sellepärast, et teaduse olemuse mõistmiseks on püütud lahendada teaduse ja pseudoteaduse vahelise demarkatsiooni probleemi. Kuigi pseudoteaduse ja teaduse eristamine on teaduslikult informeeritud inimeste jaoks enamasti küllaltki hõlbus, ei ole leitud tunnuseid, mis oleksid alati omased ainult teadusele või ainult pseudoteadusele.

Palju pseudoteaduslikke kirjutisi on seotud energiavälja teemaga. Pseudoteaduslikud teooriad on laialt levinud New Age'i liikumises.

Osa inimesi peab pseudoteaduse ilminguid süütuks meelelahutuseks, teised jälle arvavad (näiteks Richard Dawkins ja Carl Sagan^[1][2]), et igasugune pseudoteadus on inimkonnale kahjulik, hoolimata sellest, kas selle järgijad ise oma õpetuse all kannatavad või mitte.

Levinud arusaama^[3] järgi on pseudoteadusele iseloomulik, et see on mitteteadus, mida esitatakse teaduse pähe.^[4] Sellest ei piisa siiski pseudoteaduse defineerimiseks, sest need tunnused on ka näiteks teaduspettusel ja halval teadusel. Sellepärast lisab Sven Ove Hansson (1996) tingimuse, et pseudoteadus peab sisaldama mingit mitteteaduslikku õpetust (õpetust, mida teadlased parajasti ei aktsepteeri): "see on osa mitteteaduslikust õpetusest, mille juhtivad pooldajad püüavad jätta muljet, et see on teaduslik."

Mõnikord mõistetakse pseudoteadust laiemalt, jättes ära tingimuse, et seda esitatakse teaduse pähe. Pseudoteadus selles mõttes võib end teadusele vastandada, kuulutades, et ta esitab teaduslikele teooriatele alternatiivseid teooriaid või seletab seda, mida teadus ei suuda seletada^[5]. Hansson (1996) sõnastab selle laiema tingimuse nii: "see on osa õpetusest, mis on vastuolus (hea) teadusega".

Sageli kasutatakse sõna "pseudoteadus" ebajärjekindlalt, mõeldes seda kord kitsamas, kord laiemas tähenduses. Ka pseudoteaduse pooldajad ei pruugi olla järjekindlad selles, kas nad esitavad seda teaduse pähe või vastandavad teadusele.

Sven Ove Hansson (1983) toob välja pseudoteaduse seitse tunnust, mis on erinevad teaduslikkusest kõrvalekaldumise viisid:

1. Usk autoriteedisse. Väidetakse, et teatud isikutel on eriline võime kindlaks teha, mis on tõsi. Teised peavad nende otsustusi aktsepteerima.
2. Mittekorratavad katsed. Toetutakse katsetele, mida teised ei saa sama tulemusega korrata.
3. Valitud näiteid. Kasutatakse valitud, mitterepresentatiivseid näiteid.
4. Tahtmatus teooriat proovile panna. Kuigi teooriat on võimalik testida, seda ei tehta.
5. Ümberlükkava teabe ignoreerimine. Ignoreeritakse teooriaga vastuolus olevaid vaatlusi ja katseid.
6. Sisseehitatud pettus. Teooria testimine on nii korraldatud, et teooriat saab ainult kinnitada.
7. Seletused hüljatakse ilma asenduseta. Põhjendatud seletustest loobutakse ilma asenduseta, nii et uus teooria jätab seletuseta rohkem kui eelmine.

• Akupunktuur
• Astroloogia
• Holokausti eitamine
• Homöopaatia
• Iridoloogia
• Kirliani fotograafia
• Kreatsionism
• Parapsühholoogia
• Psühhoanalüüs
• Radiesteesia
• Vana aja astronautide teooria
• Velikovski katastrofism

• Usk
• Mütoloogia

• Martin Gardner. In the Name of Science, 1952.
• Irving Langmuir (1953). Pathological Science. – Physics Today, 1983, 42/10, lk 36–48.
• Martin Gardner. Fads and Fallacies in the Name of Science, Dover 1957. (Teose Gardner 1952 täiendatud trükk.)
• Fred J. Gruenberger. A measure for crackpots. – Science, 1964, 145, lk 1413–1415.
• Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – Conceptus, 1974, 8, lk 5–9.
• Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – Imre Lakatos. Philosophical Papers, kd 1. The Methodology of Scientific Research Programmes, J. Worrall, G. Currie (toim), 1978, lk 1–7 (Introduction). Eesti keeles: Teadus ja pseudoteadus. – Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268. DIGAR
• Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – S. Brown jt (toim). Conceptions of Inquiry: A Reader London: Methuen, 1981, lk 114–121.
• Mario Bunge. Demarcating Science from Pseudoscience. Fundamenta Scientiae, 1982, 3, lk 369–388.
• Steven I. Dutch. Notes on the nature of fringe science. – Journal of Geological Education, 1982, 30, lk 6–13.
• Daisie Radner, Michael Radner. Science and Unreason, Belmont CA: Wadsworth 1982.
• Sven Ove Hansson. Vetenskap och ovetenskap, Stockholm: Tiden 1983.
• J. W. Grove. Rationality at Risk: Science against Pseudoscience. – Minerva, 1985, 23, lk 216–240.
• Frank Cioffi. Psychoanalysis, pseudoscience and testability. – Gregory Currie, Alan Musgrave, (toim). 'Popper and the Human Sciences, Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht 1985, lk 13–44.
• Andrew Lugg. – Bunkum, Flim-Flam and Quackery: Pseudoscience as a Philosophical Problem. – Dialectica, 1987, 41, lk 221–230.
• R. G. A. Dolby. Science and pseudoscience: the case of creationism. – Zygon, 1987, 22, lk 195–212.
• B. S. Baigrie. Siegel on the Rationality of Science. – Philosophy of Science, 1988, 55, lk 435–441.
• Patrick Grim (toim). Philosophy of Science and the Occult, 2. trükk, Albany: State University of New York Press 1990.
  • Clark Glymour, Douglas Stalker. Winning through Pseudoscience, lk 92–103.
  • Daniel Rothbart. Demarcating Genuine Science from Pseudoscience, lk 111–122.
• Andrew Lugg. Pseudoscience as nonsense. – Methodology and Science, 1992, 25, lk 91–101.
• A. A. Derksen. The seven sins of pseudoscience. – Journal for General Philosophy of Science, 1993, 24, lk 17–42.
• Sven Ove Hansson. Defining Pseudoscience. – Philosophia Naturalis, 1996, 33, lk 169–176.
• George A. Reisch. Pluralism, Logical Empiricism, and the Problem of Pseudoscience. – Philosophy of Science, 1998, 65, lk 333–348.
• Mario Bunge. Diagnosing pseudoscience, lk 161–189. – Mario Bunge. Philosophy in Crisis. The Need for Reconstruction, Amherst, N.Y.; Prometheus Books 2001.
• A. A. Derksen. The seven strategies of the sophisticated pseudoscience: a look into Freud's rhetorical tool box. – Journal for General Philosophy of Science, 2001, 32, lk 329–350.

• Sven Ove Hansson. Science and pseudoscience, sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias
• The Sceptic's Dictionary
  • Artikkel "Pseudoteadus" "Skeptiku sõnastikus" (inglise keeles)
• (arhiiviversioon) Nõuanded kahtlaste tehnoloogiate äratundmiseks (pdf; inglise keeles)
• Peeter Saari. Libateaduse anatoomiast ja taksonoomiast. – Akadeemia, nr 10, 2008, lk 2225–2239
• [1] (Helen Quinni artikkel lehel FYYSIKA:EE)
• Riho Paramonov: Pseudoteadus pole mingil juhul teadus. Postimees, AK, 15. juuni 2019
• Holger Kiik. Holger Kiik: mis on pseudoteadus ja kuidas seda ära tunda?. ERR, 7. juuni 2022