Dünamünde klooster (ladina keeles Monasterium Dunemundensis, läti keeles Daugavgrīvas klosteris) oli keskaegne tsistertslaste mungaklooster Daugava jõe suudmes, 2,5 kilomeetrit jõe suudmest eemal.

Piiskop Alberti ajal rajati sinna Daugava suudmesse klooster (lätipäraselt Daugavgrīva klooster), mille esimeseks abtiks oli hilisem Lihula piiskop Theoderich. Kloostri rajamise eesmärgiks oli tagada ristisõdijatele varustusbaas. Lisaks toimis see kindlusena, kaitstes Riia linna merelt tulevate rünnakute eest. Esimest korda mainitakse kloostri ehitamist aastal 1202, viimast korda mainitakse sealseid ehitustöid aastal 1208. Kloostri täpne valmimisaeg ei ole aga teada.

Kloostri hoone rajati Daugava jõe äärsele kõrgemale kohale, mida kutsuti Püha Nikolause mäeks (Mons S. Nicolai), seetõttu oli kloostri kaitsepühakuks Püha Nikolaus. Klooster rajati algusest peale kindluskloostrina.

Dünamünde kloostri emaklooster oli Vestfaalis asuv Morimondi tsistertslaste klooster.

Kloostrile kuulusid strateegiliselt tähtsad maavaldused, mis paiknesid Daugava suudmealal jõe mõlemal kaldal, põhiliselt praeguse Riia linna territooriumil. Kloostri maadel paiknesid sellised Riia asumid, nagu Vecdaugava, Vecmīlgrāvis, Vecāķi, Trīsciems, Mangaļsala, Daugavgrīva, Bolderāja, Kleisti ja Rītabuļļi. Lisaks kuulus kloostrile veel maid Carnikava piirkonnas. Kloostrile annetati maid ka kaugematelt aladelt, nii näiteks kuulus kloostrile veidi maad Temnitzquellis Saksamaal.

Kloostrihoonete valmimise aeg ei ole teada. Klooster asus kõrgemal pinnal Daugava jõe kaldal. Kloostri territooriumit piiras enam kui neljakümne meetri laiune vallikraav. Sissepääs asus kloostri edelanurgas. Kloostri idaservas oli kirik, mille kõrval asus nelinurkne kaitsetorn. Idaservas olid ka munkade ruumid, sellal kui kloostri lääneosas elasid ilmikvennad. Põhjamüüri ääres oli kaks torni.

Algne kirik oli puidust; see hävis aastal 1263. Selle asemele ehitati uus kivist kirik.

Esimest korda tuli kloostril oma kindluse funktsioone täita aastal 1215, mil seda ründasid saarlased. 20. augustil 1228. aastal rüüstati Daugavgrīva klooster kohalike elanike, kuralaste ja semgalite poolt. Kloostris viibinud mungad tapeti.

Klooster siiski taastus, kuigi oli oma tähtsusest palju kaotanud. Nüüd kujunes Dünamünde Riia linna ja Liivi ordu vahelistes lahkhelides oluliseks teguriks. Algselt saavutas Riia linn abt Vilhelmilt lubaduse, et klooster võib oma valduses olevaid maid müüa vaid Riia linnale. Aastal 1305 müüs klooster kõik oma valdused Liivi ordule, kes kloostri hooneid veel enam kindlustas ja pani nii aluse Dünamünde ordulinnusele. Dünamündest lahkunud mungad asutasid Padise kloostri.

• 1205–1211 Theodoricus (sai piiskopiks)
• 1211–1218 Bernhardus de Lippia (Lippa) (sai piiskopiks)
• 1221, 1224 surnud Robertus
• 1224–1226 Theodoricus (Tidericus)
• 1226–1228 Gotfridus
• 1229–1234 Theodoricus
• 1251?, 1252, 1253 Johannes
• 1254?, 1257 Conradus
• 1256 Conradus (samane eelmisega?)
• enne 1263 Henricus
• 1262–1264 Wennemarus (Wilhelmus)
• 1270?, 1273 Thidericus
• 1297, 1298? Alexander
• 1303–1305 Libertus

• 1224 – suri 28. augustil 1228 Albero
• 1234 Th[eodoricus]
• 1238 Conradus
• 1253 C.
• 1256–1258 Johannes
• 1263 Hermannus
  • Henricus, subprior

• Daugavgrīva ordulinnus
• Tsistertslaste klooster Padisel
• Kärkna klooster

• Klooster ja ordulinnus