Dünaamikaulatus ehk dünaamiline ulatus ehk dünaamiline diapasoon on mingi füüsikalise suuruse (nt elektripinge, helirõhu) või funktsiooni suurima ja väikseima väärtuse suhe. Seda suhet väljendatakse sageli kümnendlogaritmina (detsibellides) või kahendlogaritmina (nt fotograafiast pärit avaarvuga, ingl f-number, f-stop).

Dünaamikaulatuse mõistet kasutatakse kõige sagedamini helitehnikas ja pilditehnikas (foto-, filmi- ning videotehnikas).

Helitehnikas väljendab dünaamikaulatust suurima ja väikseima helirõhu suhe detsibellides, seda tingimusel, et moonutused signaali töötlemisel ei ületa etteantud väärtusi. Dünaamikaulatus võib näiteks olla inimkõrval kuni 130 dB, orkestril 60–70 dB, ringhäälingu helil kuni 40 dB.^[1]

Pilditehnikas kasutatakse dünaamikaulatuse tähenduses ka terminit kontrastsus. Kontrastsust K kui suurima ja vähima heleduse suhet väljendatakse mitmel viisil (näidetes K = 1000):

• suhtena 1:K (1:1000);
• detsibellides, 10 log₁₀ K (30 dB);
• bittides; sel juhul väljendatakse kontrastsust heleduste suhte logaritmina alusel 2: log₂ K; näitejuhul on kontrastsus ca 10 bitti (täpsemalt vastab 10-bitisele dünaamikaulatusele suhe 2¹⁰ = 1024).

• Dünaamiline ulatus