Cyprian Kamil Norwid (täisnimega Cyprian Ksawery Gerard Walenty Norwid; 24. september 1821 Laskowo-Głuchy – 23. mai 1883 Pariis) oli poola luuletaja, proosakirjanik, näitekirjanik ja kunstnik.

Cyprian Kamil Norwid oli pärit aadliperekonnast. Ta kaotas ema nelja-aastaselt ja seejärel tegeles tema kasvatamisega vanaema Anna Hilaria Sobieska.^[1] 1835. aastal suri ta isa Jan Norwid.^[2] 1837. aastal jättis Norwid gümnaasiumi pooleli ja asus õppima erakunstikooli.^[3]

1842. aastal lahkus ta Poolast ja ei pöördunud enam kunagi kodumaale tagasi. Esialgu jätkas ta Dresdenis ja Itaalias kunstiõpinguid. 1849–1852 elas ta Pariisis. 1853. aasta veebruaris asus ta elama Ameerika Ühendriikidesse New Yorki, kuid pöördus sealt 1854. aasta aprillis Euroopasse tagasi.^[4]

Alates 1854. aastast elas Norwid jälle Pariisis. Ta elas vaesuses, tema tervis halvenes ja ta hakkas kurdiks jääma. Alates 1877. aastast elas ta Püha Kasimiri Varjupaigas (Œuvre de Saint Casimir).^[5]

Norwidi poeetiline debüüt tõi talle esialgu kirjanduskriitikute tunnustuse. Peagi aga selgus, et tema loomingul pole palju ühist romantikute teise põlvkonna poeetikaga. Tema vaated ei sobinud poola romantismi programmi ega ka emigrantlike ringkondade vaadetega. Teda on peetud ka modernismi eelkäijaks poola kirjanduses.^[6]

1840. aastal avaldas ta ajakirjas Pismiennictwo Krajowe anonüümselt oma esimese poeemi "Moj ostatni sonnet" ("Minu viimane sonett"). 1862. aastal ilmus Leipzigis Norwidi loomingu kogumik "Poezje", mis sisaldas luuletusi, proosat ja kirjutisi kunstist. Luulekogu "Vade-mecum" oleks pidanud ilmuma 1866. aastal, kuid tegelikult ilmus alles pärast poeedi surma. Ta kirjutas ka novelle ja näidendeid. Suurem osa Norwidi teostest ei ilmunud tema eluajal.^[7]

Norwidi surma järel langes ta looming unustusse. 20. sajandi algul tõid ta teosed laiema avalikkuse ette Noor-Poola liikmed eesotsas Zenon Przesmyckiga. Norwidi täielikud kogutud teosed üheteistkümnes köites ilmusid alles aastatel 1971–1976.^[8]