Colombia konflikt
Osa külmast sõjast (1964–1992) ja narkootikumidevastasest võitlusest (1993–)
FARC-i sõdurid Caguani rahukõnelustel (u 2000)
Toimumisaeg	27. mai 1964 –
Toimumiskoht	Colombia
Hetkeseis	Kestev: 2016. aastal sõlmisid valitsus ja FARC rahuleppe
Territoriaalsed muudatused	Loodi El Caguáni demilitariseeritud tsoon (1999–2002)
Osalised
Colombia Toetus:  Brasiilia  Peruu  Ecuador  Ameerika Ühendriigid  Hispaania  Suurbritannia Paramilitaarjõud (paremäärmuslikud) AUC (1997–2008) AAA (1978–1999) CONVIVIR (1994–2007) ACCU (1964–2009) Los Paisas (2008–2014)[1] Mustad Kotkad (2006–2011) Los Rastrojos (2004–)[2] Libertadores del Vichada (2010–2017)[3] Bloque Meta (2010–2017)[4] ERPAC (1964–2010) Cali kartell (1970ndad–1996) Clan del Golfo (2001–) Oficina de Envigado (1993–) Medellíni kartell (1972–1993) MAS (1981–90) Mitmed Mehhiko narkokartellid, mh: Guadalajara kartell (1978–1989) Los Zetas (1990ndate lõpp–) Beltrán-Leyva Organisatsioon (2008–2014) Sinaloa kartell (1990–)[5] Jalisco Uue Generatsiooni Kartell Mitmed varem FARC-i all tegutsenud grupid, mh: Eks-FARC-i maffia (2016/2017–)[6] Partisanid (vasakäärmuslikud) ELN (1964–) FARC-i dissidendid (2016–)[7] EPL (1967–)[8][9] FARIP (?–) FARC (1964–2017) ERP (1985–2007) CGSB (1987–1990) M-19 (1974–1990) MOEC (1964–1995) MAQL (1984–1991) ERC (1964–92) ERG (1964–2008) PRT (1964–1991) Toetus:  Venezuela (väidetavalt; –2021)[10][11][12][13]  Kuuba[14][15] Liibüa (–2011)[16][17]  Nõukogude Liit (–1989)[15][viide?] ETA (1964–2018) PIRA (1969–1998) Bolivari Vabastusjõud[18] Särav Tee[19][20]  Nicaragua (väidetavalt) [21]
Väejuhid või liidrid
Iván Duque Márquez (2018–) Endised Guillermo León Valencia Carlos Lleras Restrepo Misael Pastrana Borrero Alfonso López Michelsen Julio César Turbay Ayala Belisario Betancur Virgilio Barco Vargas César Gaviria Ernesto Samper Andrés Pastrana Arango Álvaro Uribe Juan Manuel Santos AUC: Fidel Castaño † Carlos Castaño † Vicente Castaño[22] Rodrigo Tovar Pupo Salvatore Mancuso Diego Murillo Medellíni kartell: Pablo Escobar † FARC: Timoleón Jiménez Iván Márquez Joaquín Gómez Mauricio Jaramillo ELN: Antonio García Francisco Galán
Jõudude suurus
Politsei: 175 250 Armee: 237 567 Merevägi: 33 913 Õhuvägi: 14 033 3749–13 000 FARC: 13 980 (2016) ELN: 1380–3000 (2013) EPL: 400 (2017) FARC-i dissidendid: 2500 (2021)
Kaotused
4908 hukkunut (2004–) 20 001 vigastatut (2004–) AUC: 2200 hukkunut 35 000 demobiliseeritut BACRIM: 220 hukkunut 18 506 vangistatut Medellini kartell: 2100 hukkunut 1 uppunud narkoallveelaev 11 484 hukkunut (2004–) 26 648 demobiliseeritut (2002–) 24 065 vangistatut (2004–)
Kokku hukkunuid: 218 094[23] Kokku hukkunud tsiviilisikuid: 177 307 Röövituid: 27 023 Sunnitult kadunuks jäänuid: 25 007 Jalaväevastaste miinide ohvreid: 10 189 Kodust põgenema sunnituid: 4 744 046–5 712 506[24] Kodust põgenema sunnitud lapsi: 2 300 000 Põgenikke: 340,000[25] Hukkunud lapsi: 45 000 Teadmata kadunud alaealisi: 8000 minors

Colombia konflikt (hispaania keeles Conflicto armado interno de Colombia) on 1964. aastast Colombias väldanud madala intensiivsusega asümmeetriline relvakonflikt. Selle osapooled on Colombia valitsus, paremäärmuslikud grupeeringud, kuritegelikud rühmitused ja vasakäärmuslikud grupeeringud, nagu FARC, Rahvuslik Vabastusarmee ning Rahva Vabastusarmee. Lisaks on konfliktis oma roll rahvusvahelistel korporatsioonidel, Kuubal ja Ameerika Ühendriikidel.

Konfliktile eelnes 1948. aastal poliitik Jorge Eliécer Gaitáni atentaadiga alanud kodusõda la violencia, mille tulemusel formeerisid Colombia Liberaalne Partei ja Colombia Kommunistlik Partei end antikommunistlikule režiimile vastukaaluks FARC-iks.

Sõja osapoolte põhjused on erinevad. FARC ja muud sissiliikumised väidavad, et võitlevad vaeste õiguste eest ning kaitsevad neid valitsuse vägivalla eest. Nad loodavad kommunismiga saavutada sotsiaalse õigluse. Colombia valitsus võitleb korra ja stabiilsuse nimel ning tahab enda kodanike õigusi ja huve kaitsta. Paramilitaarühendused peavad end reaktsionäärideks ning tahavad end partisanide eest kaitsta.

Colombia Ajaloolise Mälu Riikliku Keskuse andmetel hukkus aastatel 1958–2013 konfliktis 220 000 inimest, kellest enamik olid tsiviilisikud. Aastatel 1985–2012 oli üle viie miljoni tsiviilisiku sunnitud enda kodudest lahkuma ning tegu on maailma suuruselt teise riigisisese pagulaskriisiga. Colomblastest on 16,9% sõja tõttu otseselt kannatanud. Kodudest on pidanud lahkuma 2,3 miljonit, UNICEF-i andmetel on tapetud 45 000 last. Kokku on kolmandik 7,6 miljonist konflikti ametlikust ohvrist lapsed ning pärast 1985. aastat on 8000 alaealist teadmata kaduma läinud. Relvakonflikti tõttu teadmata kaduma läinud inimeste otsimiseks loodi ka eriüksus.

Juunis 2016 sõlmis valitsus FARC-iga ajaloolise vaherahu, mis oli suur samm üle 50 aasta pikkuse konflikti lõpetamise suunas. Kuigi rahuleping lükati rahvahääletusel tagasi, sai president Juan Manuel Santos püüdluste eest Nobeli rahuauhinna. Järgmisel kuul allkirjastati rahuleping muudetud kujul ning saadeti Kongressile ratifitseerimiseks. Novembri lõpus andis rahulepingule oma ühehäälse toetuse ka Colombia Esindajatekoda ning järgmisel päeval sai see ka Colombia Senati heakskiidu.

• Colombia rahuprotsess
• Rahvuslik Vabastusarmee (Colombia)
• Colombia paremäärmuslik paramilitarism
• 2003. aasta El Nogal Clubi pommirünnak
• Operatsioon Traira
• Väljaränne Colombiast
• Progressiliit
• Plan Colombia
• Gustavo Moncayo
• Mehhiko narkosõda
• Paraguay ülestõus
• Peruu sisekonflikt
• 2021. aasta Apure kokkupõrked