Charles-Augustin Sainte-Beuve (23. detsember 1804 Boulogne-sur-Mer – 13. oktoober 1869 Pariis) oli prantsuse kirjanduskriitik ja kirjanik.

Sainte-Beuve'i kirjanduskriitika lähtus arusaamast, et kirjaniku teos on ennekõike tema elu peegeldus ning teose seletusi tuleb otsida autori eluloost. Ühena esimestest kritiseeris seda seisukohta Marcel Proust oma kuulsas esseekogumikus "Sainte-Beuve'i vastu" ("Contre Sainte-Beuve") (avaldatud postuumselt 1954. aastal).

Sainte-Beuve õppis aastatel 1824–1827 arstiteadust, kuid seejärel loobus meditsiiniõpingutest ning pühendus täielikult kirjandusele. 1827. aastal kirjutas 22-aastane Sainte-Beuve ajakirjas Le Globe kiitva arvustuse Victor Hugo luulekogu "Odes et Ballades" kohta. Sellest sai alguse Sainte-Beuve'i lähedane sõprus nii Hugo kui kogu noorte romantikute kirjandusringkonnaga. Hiljem meeste sõprus jahenes, muuhulgas ka seetõttu, et Sainte-Beuve'il oli afäär Hugo abikaasaga.

1844. aastast oli Sainte-Beuve Prantsuse Akadeemia liige. Juhuse tahtel pidas vastuvõtukõne Victor Hugo.

Sainte-Beuve avaldas luulekogusid ja osaliselt autobiograafilisi romaane, neist tuntuim on 1834. aastal ilmunud "Nauding" ("Volupté"). Tema romaanid saavutasid aga vaid tagasihoidliku tuntuse. Hiljem pühendus Sainte-Beuve peamiselt kirjanduskriitikale, mis moodustab väärtuslikuma osa tema loomingust. Teda on nimetatud kriitikakuningaks. "Ta leidlikkus, psühholoogiline teravpilk ja interpretatsiooniosavus otsivad endale maailmakirjanduses võrdset," on öelnud Aleksander Aspel teoses "Valik prantsuse esseid" (lk 264).

• "Mis on klassik?" – teoses "Valik prantsuse esseid", tõlge, sissejuhatus ja saatesõnad: Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 263–286