Karl Gustav von Staden, ka Carl Gustav von Staaden (1. november (ukj 12. november) 1700 Tallinn – 1. mai (ukj 12. mai) 1750 Tartu) oli Eesti vaimulik ja juhuluuletaja.

Aastani 1709 sai ta haridust koduõpetaja käe all. Aastatel 1709–1718 õppis ta Tallinna gümnaasiumis. Aastal 1710 haigestus perekond katku, Stadeni vanemad surid, kuid ta ise jäi ellu. Poisi võttis kasvatada ema onupoeg, Tallinna Niguliste koguduse õpetaja Arnold von Husen, kellel endal lapsi ei olnud. Aastal 1717 pidas ta reformatsiooni 200. aastapäeval Tallinna raekojas kõne "De beneficiis a Luthero per reformationem praestitis" ("Lutheri poolt reformatsiooni käigus kordasaadetud heategudest"). Gümnaasiumi lõpetamise puhul (aastal 1718) pidas ta kõne "De peregrinationum necessitate et utilitate" ("Palverännakute tarvilikkusest ja kasulikkusest").

Pärast gümnaasiumi lõpetamist immatrikuleerus ta novembris 1718 Halle Ülikooli, kuid õige varsti läks ta üle Jena Ülikooli (immatrikuleerus 17. aprillil 1719). 1721. aastal kirjutas ta ("Karl Kustas Taden, Jummala Moiſtuße Oppeja") Carl Friedrich Löv'i doktoriväitekirjale eestikeelse pühenduse "Sinno waiw nink raske Thö", mis on avaldatud eesti luule antoloogias "Sõnarine".^[1][2] Pärast ülikooli lõpetamist aastal 1722 pöördus ta Liivimaale tagasi ja ordineeriti 2. veebruaril/13. veebruaril 1725 kirikuõpetajaks.

Oli aastatel 1725–1744 Äksi Andrease koguduse õpetaja (introdutseeriti 21. veebruaril/4. märtsil 1725). Aastatel 1744–1750 oli ta Tartu Maarja koguduse õpetaja, olles veel Tartu linnakonsistooriumi assessor^[3].

Staden oli kaks korda abielus. Tema teine naine Dorothea (neiuna Vegesack) oli Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja Karl Alstadiuse lesk. Tema väimees (esimesest abielust tütre Katharina mees) Tobias Plaschnig oli Tartu Jaani koguduse ülemõpetaja.

• Staden (aadlisuguvõsa)

• http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=100