Busiris oli vanakreeka mütoloogias Poseidoni poeg ja Egiptuse kuningas.^[1]

Kõige põhjalikumalt jutustab Busirisest 5. ja 4. sajandil eKr elanud retoorik ja haridustegelane Isokrates oma teoses "Busiris", mida ta ise nimetas "valejutuks Heraklesest ja Busirisest". Isokrates ei pidanud seda teemat tõsist käsitlust väärivaks ja sellepärast pani selle kirja koomilisel toonil.

Busirise isa oli Poseidon ja ema oli jõejumala Nilose tütar Anippe, keda kusagil mujal mütoloogias ei mainita. Busiris rajas vanaegiptuse tsivilisatsiooni koos selle põhiseadusega, mida Isokrates kirjeldas Platoni "Riigi" paroodiana. Busirise käsul ohverdati kõik Egiptusse saabunud välismaalased jumalatele.^[1]

Kui Egiptusse saabus Herakles, laskis Busiris temagi vangistada ja tahtis teda ohverdada^[1]. Herakles purustas viimasel minutil oma ahelad ja tappis ise Busirise.^[1]

Säilinud on Busirist kujutavaid vaasimaale. Need kõik pärinevad Atikast või Magna Graeciast ja on dateeritud 5. sajandi algusse eKr.

Nimi "Busiris" sarnaneb Vana-Egiptuse jumala Osirise nimega. Ka Busirise-legendi ja Osirise-legendide vahel on sarnasusi leitud.

Pseudo-Apollodoros nimetab Busirist üheks Aigyptose 50 pojast. Nagu tema vennadki, oli ta kihlatud ühega danaiididest ja nagu peaaegu kõik ta vennadki, tapeti ta pulmaööl. On päris selge, et tegu polnud sama isiku, vaid nimekaimuga.

2. sajandil pKr elanud kirjaniku Lukianose irooniliselt pealkirjastatud "Tõelises ajaloos" esineb samuti Busirise-nimeline tegelane, kes on kuningas ja ülestõusu juht.