Bourbourg
Pindala: 38,5 km²[1]
Elanikke: 7023 (1.01.2021)[2]
Koordinaadid: 50° 57′ N, 2° 12′ E

Bourbourg (hollandi: Broekburg) on vald Põhja-Prantsusmaal Nordi departemangus Grande-Synthe'i kantonis. See asub Põhja-Prantsusmaa mereäärsel tasandikul, keset kolmnurka, mille moodustavad Dunkerque, Calais ja Saint-Omer.

3. sajandi teises pooles murdis Põhjameri läbi Flandria ranniku luidete sündmusega, mida tuntakse teise Dunkerque'i üleastumisena. 7. sajandil tekitas mere pealetungi mudastumine tohutu rannikulodu, kus oli ka kuivi alasid. See võimaldas kohalikel elanikel hakata 7. ja 12. sajandi vahel piirkonna loodusvarasid poldrimudelis kasutama.

Bourbourgi esmamainimine on 1035. aastal, kuid asustus on tõenäoliselt vanem, arvatavasti isegi 9. sajandi lõpust. Linna vanim osa asub kihelkondlikust Ristija Johannese kirikust vahetult edelas ja linn oli tõenäoliselt osa Flandria kaitseliinist normannide vastu.

Saint-Jean-Baptiste'i kiriku asutas 1100. aastal Flandria krahvinna Clémence de Bourgogne ja vahetult linnast lõuna poole asutas tema abikaasa Robert II benediktlaste kloostri (Maarja klooster). Mõne aja pärast sai selles kloostris kombeks, et ainult aadlipäritolu nunnad võisid liituda, mis andis sellele nime "Aadlinaiste klooster". 1104. aastal nimetati linn kindluseks ja sellest sai samanimelise kastellaani valduse keskus. Valdus oli 1071. aastal ligikaudu 12 700 ha suur ning sellesse kuulus 10 küla kolmnurgas Põhjamere, Aa jõe ja Lemonades-Looni joone vahel.

Linn oli oluline sõdades normannide vastu ja hiljem Saja-aastases sõjas. Pärast 1375. aasta vaherahu läks Bourbourg prantslaste kätte ja viis sellisena Flandria allakäigule. 1382. aastal võitlesid linna väed Roosebeke lahingus Prantsuse vallutajate poolel. Järgmisel aastal vallutasid linna inglased, kuid prantslased tõrjusid nad tagasi.

Sealt kuni 17. sajandini elas linn läbi majandusliku ja kultuurilise õitsenguperioodi ning 1458. aastal anti linnale luba korraldada iganädalasi ja iga-aastaseid turge/laatu. See õitseng kestis Prantsuse-Hispaania sõdadeni, mil linn oli eesliinil ja seda vahetati korduvalt okupatsioonivõimude vahel.

Näha on palju ajaloolisi kohti, näiteks endine vangla. Algselt 1539. aastal Hispaania võimu ajal ehitatuna sisaldab kolmekorruseline 18. sajandi vanglahoone peaväljaku ääres mitmeid vangikonge ja varakambreid. Sissepääsu ukse kohal on päikesekell motoga Qua hora non-putatis, mis on osa piiblivärsist, Luuka 12:40, Et vos estote parati quia qua hora non-putatis Filius hominis venit ("Ole siis ka sina valmis: sest mis kell sa arvad, et Inimese Poeg ei tule").

Muud huvitavad vanad ehitised hõlmavad gooti stiilis kirikut (Eglise Saint-Jean-Baptiste), mille osad pärinevad 13. sajandist ja mille koor varjab Anthony Caro tohutut installatsiooni nimega "Valguse kabel"; vana kalaturgu (halle au poisson), mis pärineb 1587. aastast ja millel on kaks korda nädalas värske kala turud; ja 16. sajandi kindlustatud talumaja Manoir du Withof.

Linna läbib kanal, mis kulgeb Dunkerque'ist Aa jõeni. Võib kõndida piki kanalit, mis ääristab vanalinna müüre, mille Hispaania kuningas Felipe II ehitas osana tema Flandria piirikaitsest. Atraktiivsele tasasele maale Calais' ja Dunkerque'i vahelisel rannikualal on tüüpilised ka jalgteed ja jalgrattateed.

Uus laevapeatuste kai pakub siinse peatuse jaoks võimalusi vaba aja veetjatele, kes reisivad piirkonna kanalitel ja veeteedel. 18. sajandi kanal oli kunagi oluline põllumajandustoodangu Dunkerque'i vedamiseks, vältides Põhjamere ranniku ohte.

Linna turupäev on teisipäeva hommik; kalaturud on lahti teisipäeva ja reede hommikutel, ja kalaturul on ka jõuluturg.

• Charles Étienne Brasseur de Bourbourg (1814–1874), kirjanik, etnograaf, ajaloolane ja arheoloog, spetsialiseerunud Mesoameerika ajaloole

• 
  Saint-Jean-Baptiste'i kirik.
• 
  SNCF rongijaam.
• 
  Mairie (raekoda).