Andrei Romanovitš Tšikatilo (vene keeles Андрей Романович Чикатило, hüüdnimi "Rostovi lihunik" 16. oktoober 1936 Ukraina, Sumõ oblast, Velõka Põssarivka rajoon, Jablutšne – 14. veebruar 1994 Novotšerkassk) oli ukrainlasest sarimõrvar, kes mõisteti surma 53 naise ja lapse tapmise eest aastatel 1978–1990. Tegelik ohvrite arv oli ilmselt suurem, süüdistus esitati 53 mõrva eest.

Ta töötas õpetajana, varem insenerina.

Andrei Romanovitš Tšikatilo sündis 16. oktoobril 1936 Ukraina NSVs Sumõ oblastis Jablutšne külas. Ta sündis just sellel ajal, kui Ukrainas oli Stalini põllumajanduspoliitika tõttu tekkinud näljahäda. Samal ajal levis Ukrainas ka kannibalism. Tema ema rääkis talle tihti, et Tšikatilo vanem vend Stepan olevat enne Andrei sündi nälgivate naabrite poolt röövitud ja ära söödud, kuigi puuduvad tõendid, kas see päriselt juhtus.

Tšikatilo vanemad olid mõlemad talunikud ja elasid ühetoalises hütis. Voodimärgamise tõttu olevad ema teda tihti löönud. Peale NSV Liidu II maailmasõtta astumist saadeti tema isa Roman rindele, kus sakslased ta vangi võtsid.

1943. aastal sündis Andrei Tšikatilo noorem õde Tatjana. Kuna aga toimus sõda, siis on kaheldav, et Tatjana isa oli Roman, ning on arvatud, et Tšikatilo ema vägistati mõne Saksa sõduri poolt. 1949 jõudis Roman koju. Stalinlike repressioonide tõttu nimetati ta aga sakslastele alistumise eest reeturiks.

Tšikatilot kiusati koolis tihti, samuti oli ta impotent.

1953. aastal lõpetas Tšikatilo kooli ja üritas saada stipendiumit Moskva Riiklikusse Ülikooli. Kuigi ta läbis sisseastumiskatsed, ei olnud tema hinded piisavalt head, et teda vastu võtta.

1957–1960 täitis Tšikatilo toonases NSV Liidus olnud kolmeaastase sõjaväekohustuse ning asus tööle telefoniinsenerina Rostovis. Samal ajal tutvus ta oma noorema õe kaudu kohaliku naise Fajinaga. Nad abiellusid 1963. aastal, ning vaatamata Tšikatilo impotentsusele ja raskustele erektsiooni saavutamisel, said nad kaks last: tütre Ljudmila (sündis 1965) ja poja Juri (sündis 1969).

1971. aastal hakkas Tšikatilo vene keele ja kirjanduse õpetajaks.

Oma esimese mõrva sooritas ta 22. detsembril 1978. Ohvriks osutus 9-aastane Jelena Zakotnova. Mõrva eest mõisteti süüdi 25-aastane Aleksander Kravtšenko, kes oli juba varem olnud vangis vägistamise ja mõrva eest. Kuigi ta oli süütu, mõisteti ta 15 aastaks vangi. Varsti toimus aga uus kohtuprotsess, ning juulis 1983 mõisteti Kravtšenko surma ja hukati. 1990. aastal rehabiliteeriti ta postuumselt.

13. septembriks 1984 oli ta juba sooritanud 32 vägistamist ja mõrva, kui ta vahistati. Tema süüd mõrvades ei suudetud tõestada, küll aga mõisteti ta süüdi oma endiselt tööandjalt varastamise eest ja mõisteti aastaks vangi, kuid vabastati 3 kuu pärast.

Uue mõrva sooritas Tšikatilo 31. juulil 1985.

Tšikatilo ohvrid olid valdavalt lapsed (nii poisid kui ka tüdrukud), seevastu tema täiskasvanud ohvrid olid eranditult naised. Nood olid tavaliselt prostituudid või kodutud, keda ta meelitas eraldatud kohtadesse, lubadustega alkoholist või rahast.

6. novembril 1990 sooritas Tšikatilo oma viimase mõrva. Kaks nädalat hiljem ta vahistati.

14. aprillil 1992 algas kohtuprotsess Tšikatilo üle. Protsessi ajal hoiti teda raudpuuris, et tema ohvrite lähedased ei saaks teda rünnata. 15. oktoobril samal aastal mõisteti Tšikatilo surma 53 mõrvast 52 eest, ning viidi Novotšerkasski vanglasse hukkamist ootama.

1993 esitas Tšikatilo Vene Ülemkohtule apellatsiooni, kuid see lükati tagasi.

4. jaanuaril 1994 lükkas Venemaa president Boriss Jeltsin tagasi Tšikatilo armuandmispalve.

14. veebruaril 1994 viidi Tšikatilo Novotšerkasski vangla helikindlasse ruumi ja hukati püstolilasuga Makarov PM püstolist parema kõrva taha.

• Peter Conradi, "Punane Rappija: mis toimus Venemaa kõige jõhkrama sarimõrtsuka peas" (The Red Ripper). Tõlkinud Helje Heinoja. Kirjastus Eesti Ajalehed, Tallinn 2009, 252 lk