Aleksei Kossõgin (vene Алексей Николаевич Косыгин; 21. veebruar (vkj 8. veebruar) 1904 Peterburi – 18. detsember 1980 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane.

Aleksei Kossõgin oli pärit töölisperekonnast. 15-aastaselt astus ta vabatahtlikult Punaarmeesse ja osales Vene kodusõjas.^[1] Aastatel 1921–1924 õppis ta Peterburi Kooperatsioonitehnikumis. 1924–1930 töötas ta kooperatsioonisüsteemis Siberis. 1930–1935 õppis Kossõgin Kirovi-nimelises Leningradi Tekstiiliinstituudis. Pärast instituudi lõpetamist töötas Leningradis tekstiilivabrikus meistri ja tsehhijuhatajana. 1937. aastal sai ta ketrus- ja kudumisvabriku Oktjabrskaja direktoriks. 1938. aastal töötas ta ÜK(b)P Leningradi Oblastikomitee tööstuse ja transpordi osakonna juhatajana ja Leningradi Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehena. 1939. aasta jaanuaris määrati ta NSV Liidu tekstiilitööstuse rahvakomissariks. 1940. aasta aprillist kuni 1946. aasta märtsini oli Kossõgin NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees (1943–1946 ühtlasi Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimees).^[2]

19. märtsil 1946 määrati Aleksei Kossõgin NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeheks, sellele ametikohale jäi ta kuni 1960. aastani. Lisaks oli ta 1948. aasta veebruarist kuni juulini Nõukogude Liidu rahandusminister ja 1948–1953 Nõukogude Liidu kergetööstuse minister. 1953–1955 oli ta Nõukogude Liidu laiatarbekaupade tööstuse minister. 1957. aastal määrati ta Nõukogude Liidu Riikliku Plaanikomitee esimehe esimeseks asetäitjaks. 1959–1960 oli ta Nõukogude Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees.^[3]

Alates 4. maist 1960 oli Aleksei Kossõgin Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja ja 15. oktoobrist 1964 kuni 23. oktoobrini 1980 Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimees.^[4] Kossõgin algatas 1965. aasta majandusreformi, mis on tuntud ka kui "Kossõgini reform". Esialgu edenes nõukogude majandus suhteliselt hästi. Kaheksas viisaastak (1966–1970) osutus kõige edukamaks Nõukogude Liidu ajaloos ja mõned isikud kutsusid seda "kuldseks"^[5]. Kuid pika Brežnevi aja jooksul kõik need reformid – kuigi neid keegi ametlikult ei tühistanud – kaotasid tähtsuse ja lõpuks lakkasid avaldamast nõukogude elule üldse mingisugust mõju^[6].

Ta oli alates 1939. aastast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liige. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo (1952–1966 kandis presiidiumi nimetust) liikmekandidaat oli ta 1946–1948, 1952–1953 ja 1957–1960, liige 1948–1952 ja 1960–1980.

Külastas suvel 1978 mitteametliku visiidiga toonast Eesti NSV-d.