Aleksander Paikre (1936. aastani Aleksander Pormann; 30. detsember 1871 Lehtse vald, Järvamaa – 2. august 1955 Tapa) oli Eesti poliitik, ametilt lukksepp.

Sündis 30 detsembril (vkj) 1871 Väo külas Paabo renditalus Jakob ja Mai Pormanni pere seitsmenda lapsena. Kokku oli tal 3 venda ja 4 õde. Isa Jakob ostis aasta hiljem Tapa külas Kangru talu, kuhu pere jäi elama viieks aastaks (kuni pereisa Jakobi surmani). Pärast isa surma müüs ema Kangru talu ja ostis väiksema maalapi, kuhu pere rajas väikese elumaja. Ema töötas külas, tehes ketrustöid ja osales talutöödel abilisena. Sarnaselt õdede-vendadega käis ka Aleksander lapsena külas karjaseks. 15-aastaselt läks ta aga varem pere juurest lahkunud venna juurde sepa õpipoisiks.

Haridusteed alustas Tapa küla algkoolis, kus käis kolm talve. 1889. aastal lahkus 18-aastaselt kodust, asudes elama Tallinna õde Miina juurde ning õppima Vladimiri (Jakobsoni) tänaval sepa juures.

Osales Dvigateli tehase tööliste ühe juhina 1905. aasta revolutsioonisündmustel Tallinnas.

Oli 26.–27. veebruaril 1921 valitud Tallinna linnavolikogu liige "Üürniku" seltsi nimekirja koosseisus.

Valiti 1922. aasta mais Üürnikkude Liidu juhatuse liikmeks^[1] ja 1923. aasta mais II Riigikogu liikmeks (31.05.1923–14.06.1926; sai 30-liikmelise nimekirja esinumbrina 6130 valija hääle), esindades seal ainsana Üürinikkude Liitu.

Sai hiljem kohtuvaidluse tulemusel endale Tapa külas venna talukoha Uuetoa B lähedal Ülevainu talukoha, kus elas ja töötas elu lõpuni. Poeg Evald Paikre oli Tallinnast Tapale läinud juba 1926. aastal külakooli õpetajaks.

Aleksander Paikre suri 2. augustil 1955 Tapal ja ta maeti 5. augustil 1955 Rahumäe kalmistule.^[2]

Tema poeg oli kirjanik ja õpetaja Evald Paikre ning pojapojad elektritehnika insener Toivo Paikre ja transporditehnika insener Enno Paikre.