Aleksander Kaelas (21. oktoober 1880 Karksi-Polli^[küsitav] – 19. aprill 1920 Irkutsk) oli eesti õigeusu teoloog, filosoof ja psühholoog.

Ta sündis põllumees Annus Kaelase ja tolle abikaasa Mai (Saariku) pojana. Perekonnas kasvasid veel lisaks pojale tütred Maria ja Emilie.

Omandanud alghariduse kohalikus kihelkonnakoolis, suunati ta andeka õpilasena edasi Riia Vaimulikku Kooli, mille lõpetamise järel jätkus haridustee Riia Vaimulikus Seminaris.

Lõpetanud Riia Vaimuliku Seminari 1901. aastal, õppis Aleksander Kaelas edasi Moskva Vaimulikus Akadeemias, mille lõpetas 1905. aastal. Alates 1911. aastast õppis Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas.

Aastatel 1906–08 oli Kaluga Vaimuliku Seminari õpetaja.

Pärast Moskva Ülikooli lõpetamist  töötas Moskva Ülikooli psühholoogiainstituudis algul assistendina,  aastatel 1914–1919 oli ta Moskva ülikooli filosoofia eradotsent ja aastatel 1919–1920 sama ülikooli professor. Oli Georgi Tšelpanovi (Moskva ülikooli professor, vene eksperimentaalpsühholoogia rajajaid) õpilane ja kaastöötaja, täiendas end Leipzigis professor Wilhelm Wundti juures.

Oli 1919–20 Irkutski ülikooli dotsent ja lühikest aega psühholoogiaprofessor.

Kaelase näol on tegemist Eesti esimese kutselise psühholoogiga, kes uuris peamiselt emotsioone ja avaldas selle kohta kaks olulist tööd: "Emotsioonide arengu küsimusest" (1916) ja "Emotsioonide olemuse ja väljendumise küsimusest" (1918). Kaelase meelest ei määra emotsioone aistingud (neid on pidanud määravaks Wilhelm Wundt) ega perifeersed füsioloogilised protsessid (William James; Carl Lange, Taani psühholoog; James-Lange emotsioonide teooria), vaid motivatsiooniprotsessid, eriti motiivide omavahelise tasakaalu aste.

1918. aastal külastas ta Eestit, tundes sügavat huvi siinse kirikuelu vastu ja ilmutades valmisolekut seoses muutunud poliitiliste oludega kodumaale tagasi pöörduda.

Seda arvesse võttes valis Eesti õigeusu koguduste esimene täiskogu 21. märtsil 1919 professor Aleksander Kaelase esimeseks Tallinna ja kogu Eesti piiskopiks. Samal aastal valiti ta ka Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori kandidaadiks ning Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessoriks. Kummaski ametis tal oma enneaegse surma tõttu töötada ei õnnestunud; ka jäi tal piiskopipühitsus saamata.

Aleksander Kaelas asus Eesti poole teele kevadel 1920, viibides sel ajal Siberis admiral Aleksandr Koltšaki valgekaartlike vägede juures. Paraku haigestus ta tüüfusesse ja suri sama aasta aprillis Irkutskis Eestisse jõudmata.

Ta oli tuntud ka venekeelse õigeusu kirjanduse tõlkijana eesti keelde.

• "К вопросу о генезисе эмоций. Статьи по философии и психологии" (Moskva, 1916)
• "О воле воспитания. Психология детей" (Moskva, 1917)
• "К вопросу о природе и выражении эмоций (анализ трехмерной теории чувствования Вундта)". – Психологическое обозрение 1, 1918

• Igavene mälestus: Professor A. Kaelase surmapäeval // Usk ja Elu, nr. 5, 30. aprill 1936, lk 75–76
• Eesti Entsüklopeedia (2011) (Vaadatud 06.03.2015)

• Konstantin Ramul, "Professor Aleksander Kaelas" – Eesti Kirjandus 1921, nr 2, lk 54–61; loetav ka Rahvusraamatukogu andmebaasis DIGAR