Al Oerter
Sünniaeg	19. september 1936
Surmaaeg	1. oktoober 2007 (71-aastaselt)
Koduleht	http://www.aloerter.com/
[muuda Wikidatas]

Al Oerter (õieti Alfred Adolf Oerter; 19. september 1936 Astoria – 1. oktoober 2007 Fort Myers) oli USA kergejõustiklane (kettaheitja). Neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968).

Ta on arvatud IAAFi kuulsuste halli liikmeks.

Ameerika kettaheitja Al Oerter oli omapärane sportlane, kes kaotas ridamisi mitmesuguseid võistlusi ega võitnud kunagi isegi USA olümpiamängudele pääsemise katsevõistlusi. Kui aga saabus olümpia-aasta, oli ta õige mees õiges kohas ja võitis olümpiamängudel kuldmedali. Ta on öelnud: "Melbourne oli kõige oodatum, Rooma kõige uhkem, Tokyo kõige valusam ja Mexico kõige armsam. Mul on olümpiavaim midagi suurt, ja võin üksnes kahetseda, et olümpiamänge peetakse vaid iga nelja aasta järel."

Al Oerter võitis kettaheites järjest neljad olümpiamängud (kolmel korral isikliku rekordiga). See on saavutus, mille kordamiseni on omal jõudnud 1996. aasta olümpiamängudel Atlantas ka Carl Lewis.

Olümpiavõidu saamiseks tuli tal alati alistada kehtiva maailmarekordi omanik: 1956. aastal Fortune Gordien (MR 59.28), 1960 Edmund Piątkowski ja Rink Babka (MR 59.91), 1964 Ludvík Daněk (MR 64.55) ja 1968 Jay Silvester (MR 68.40). Oerter oli olümpiamängude vahe-aastatel suhteliselt varjus, kuid tippvõistlustel pani end maksma. Ka Tokyo olümpiamängude eel ei peetud teda peafavoriidiks, sest seljanärvide talitlushäired ei võimaldanud tal täie jõuga heita.^[viide?] Arstid soovitasid tungivalt tal kuus nädalat puhata.^[viide?] Tema aga vaidles vastu: "Ma ei taha olla selline, kes peab selgitama oma allajäämist."^[viide?] Oerter otsustas minna lõpuni, ta sai soojendust, rohkelt massaaži ja ensüüme veresoonte puhastamiseks^[viide?]. Kuus päeva enne võistlust pandi talle ümber rindkere bandaaž.^[viide?] Võistluseelsel päeval mähiti ta sidemetesse, ta neelas valuvaigisteid ja sai perioodiliselt kompresse. Heitepaika läks ta, seljas ravivest.

Al Oerteri kolmandad olümpiamängud oleksid äärepealt piirdunud esimese heitega. Ta tundis tugevat valu ja ketas maandus kõigest paarikümne meetri kaugusele. Valu vaigistav süst ja jääkompressid lubasid tal siiski lõpuks niipalju heita, et ta pääses kuue parema hulka. Kaks heitevooru enne võistluse lõppu oli ta kolmandal kohal. Eespool olid tšehh Ludvík Daněk ja kaasmaalane David Weill. Võiduks oli vaja heita üle 60.52. Eelviimases voorus loobus ta ravivestist ning otsustas kasutada aeglast pööret ja sirutada lihased täielikult välja. See heide õnnestus suurepäraselt ja ketas kandus täpselt 61 meetri joonele. See oli olümpiarekord. Konkurendid oma tulemusi ei parandanud ja nii sai Oerter kolmanda olümpiavõidu.

Kui ajakirjanikud imestasid, et ta selliseid piinu tundes suutis võistelda, vastas ta lihtsalt: "Need on ju olümpiamängud ja olümpiavõidu eest võib ka surra."^[viide?]

• 1956 Melbourne'is
  • olümpiavõitja kettaheites 56.36
• 1960 Roomas
  • olümpiavõitja kettaheites 59.18
• 1964 Tōkyōs
  • olümpiavõitja kettaheites 61.00
• 1968 Méxicos
  • olümpiavõitja kettaheites 64.78

• Al Oerteri koduleht
• Al Oerter Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu kodulehel (inglise)