Aksel Orav (19. veebruar 1929 Alasoo küla, Alatskivi – 28. oktoober 2003 Tallinn) oli eesti näitleja.

Aksel Orav lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis seejärel aastatel 1947–1950 Tartu Riikliku Ülikooli agronoomiat. 1953. aastal lõpetas ta näitlejana Moskvas GITIS-e eesti stuudio.

Ta töötas aastast 1953 Draamateatris nii näitleja kui ka lavastajana.

Orav tõlkis vene keelest raamatuid, mis ilmusid aastail 1979–1991.

Ta on maetud Metsakalmistule.

• 1979 Valentin Rasputin "Viimne tärmin"
• 1982 Alla Sokolova "Pooleldi minu maja"
• 1990 Marsha Norman "Head ööd, ema"
• 1992 Martin Walser "Toalahing"

Orava poole sajandi pikkusse näitlejaaega mahtus väljapaistvaid rolle, nagu Võllamäe Päärn ("Mahtra sõda"), Margus ("Libahunt"), Tuomas ("Seitse venda"), Klaus Pedak ("Avarii"), Lennie ("Hiirtest ja inimestest"), doktor Fromm ("Põletatud oranž"), Balis Butrimas ("Pühajärv"), Sirgaste Martinson ("Tants aurukatla ümber"), Protassov ("Päikese lapsed"), Väinamöinen ("Kalevala") ja Elmar Krabbi ("Teekond kappi"). Viimase rolli eest esitati ta 2000. aasta teatriauhinna kandidaadiks.

Tema väga hea diktsiooniga^[1] hääl oli aastakümneid tuttav kuuldemängudest, ta mängis 12 filmis, sealhulgas filmides "Veealused karid" ja "Õhtust hommikuni". Teatris oli ta vahel ka lavastaja. 1966.–1968. aastail oli Orav Albert Üksipi ja Rudolf Nuude mälestustaskukella hoidja. Tema 50-aastane lavaaeg kinnistas teadmise teatripõlvkondade järjepidevusest.

• 1966–1998 Albert Üksipi – Rudolf Nuude taskukella hoidja
• 1968 Eesti NSV teeneline kunstnik

Ta oli aastatel 1955–1979 abielus Õie Oravaga ja aastast 1984 Inga Oravaga.

• Aksel Orav andmekogus IMDb (inglise)