See artikkel on 1663. aastal sündinud vaimulikust; tema vanaisa kohta vaata Adrian Virginius vanem

Adrian Virginius (ka Adrian Verginius, Adrian Vergin, Adrian Virgin; 20. november/30. november 1663 Kambja – 27. juuni/8. juuli 1706 Tartu) oli baltisaksa päritolu eesti vaimulik (Puhja ja Otepää pastor), piiblitõlkija ja eesti kirjakeele arendaja.

Tema isa oli Andreas Virginius, vanaisa Adrian Virginius vanem.

Virginius õppis aastatel 1681–1683 Kieli ülikoolis usuteadust.

1686–1694 oli Adrian Virginius Puhja kirikuõpetaja. Ta rajas Puhja eestikeelse kooli, kuhu õpetajaks tuli tema palvel üks Forseliuse seminari kasvandik.^[1] Puhja kiriku ees asub Virginiusele ja Käsu Hansule püstitatud mälestusmärk.^[2]

Lisaks kodusele saksa keelele kõneles Adrian Virginius veel suurepäraselt nii lõunaeesti kui põhjaeesti keelt. 1686. aastal ilmus Andreas ja Adrian Virginiuse tõlgitud lõunaeestikeelne "Wastne Testament," millest sai esimene läbinisti eestikeelne raamat. Lisaks avaldasid nad "Tarto-Ma Kele Kässi Ramatu". Virginiuse ettevõtmisel hakati Riias välja andma põhjaeestikeelset kirjavara.^[1]

Pärast Lõuna-Eesti vallutamist Vene vägede poolt Põhjasõjas vangistasid venelased Virginiuse süüdistatuna spioneerimises Rootsi kasuks. Virginius olevat saanud mõned kirjad veel rootslaste valduses olevast Tallinnast, aga jätnud sellest vene võimudele teatamata. 1706. aasta juunikuus hukkasid Vene võimud Adrian Virginiuse avalikult Tartu Raekoja platsi ääres.^[1]

Vahtre, Sulev "Adrian Verginius. Hingekarjane, eesti kirjakeele arendaja, Põhjasõja märter." 4. juuni 1996, 8 lehekülge. B.G. Forseliuse Selts, 1996.

• Adrian Virginius Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
• Artikkel Eesti entsüklopeedias