Pärnu kaitsepataljon 9. Jalaväepolk 9. Üksik Jalaväepataljon
Tegev	1918–1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti Rahvavägi 2. Diviis, 3. Diviis Eesti Kaitsevägi Eesti sõjavägi 2. Diviis
Haru	Eesti maavägi
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon/polk/pataljon
Garnison/staap	Pärnu Garnison
Tähtpäevad	16. jaanuar
Lahingud	Eesti Vabadussõda Lõunarinne Landesveeri sõda Viru rinne Operatsioon Valge Mõõk Krasnaja Gorka operatsioon

9. Üksik Jalaväepataljon (algselt Pärnu kaitsepataljon ja 9. Jalaväepolk) oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väeosa Pärnus.

Polgu, hilisema üksikpataljoni asutamise päevaks loeti 16. jaanuari 1919. aastal, 4. mail 1919. aastal nimetati Kaitseliidu Pärnu maleva liikmetest ja mobiliseeritutest moodustatud Pärnu kaitsepataljon – 9. Jalaväepolguks.

Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist jäi 1. Jalaväepolk piirile teostama piirivalvet, 1. jaanuarist kuni 12. juulini 1921 kuulus pataljon IX pataljonina 1. Jalaväepolku.

12. juulist 1921 kuni 1. oktoobrini 1928. aastal kuulus pataljon 6. jalaväepolgu koosseisu.

8. juulil 1928 väeosale annetatud lipu varda hõbevõrul on väeosa nimetatud REGIMENTUM INFANTERIAE IX.

Pataljon likvideeriti lõplikult 21. detsembril 1940. aastal seoses Eesti sõjaväe üldise likvideerimisega.

• 16. jaanuar 1919 – 6. märts 1919, leitnant Georg Zimmermann, Pärnu Kaitsepataljoni ülem^[1]
• 1919 – , kapten (ülendati 07.11.1919 alampolkovnikuks) Johan Schmidt (Johann Schmidt), 9. Jalaväepolgu ülem
  • 1919, kapten (ülendati 07.11.1919 alampolkovnikuks) Verner Trossi, 9. Jalaväepolgu ülema abi
• 1930–1934 kolonel Verner Trossi, 9. Üksiku Jalaväepataljoni ülem
• 1939, kolonel Ants Lõhmus, 9. Üksiku Jalaväepataljoni ülem

29. detsembril 1917 andis sõjavägede ülemjuhataja käsu moodustada igas maakonnas vabatahtlikest kaitsepataljon. Pärnus asuti selle käsu täitmisele 16. jaanuaril ja moodustati Pärnu kaitsepataljon. Pataljoniülemaks määrati leitnant Georg Zimmermann. Pataljoni esimese allüksusena formeeriti nn. Läti (piiriruumi) kaitserood (hilisem 1. rood), enamiku isikkoosseisust moodustasid Orajõe kaitseliitlased. 12. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja üleüldine 18 - 45-aastaste meeste Kaitseliitu mobiliseerimine ja I kategooria kaitseliitlased saadeti kaitsepataljoni, kaitseliitlastest õnnestus kokku saada veel kaitsepataljoni 2. rood. 3. ja 4. rood formeeriti vabatahtlikest. Kaitsepataljoni koosseisu arvati Häädemeeste komandandikomando ja kaitseliidu salgad Jäärjas (82 meest), Mõisakülas (56 meest) ja Kilingi-Nõmmes (29 meest). Veebruari lõpuks oli pataljoni umbkaudu tuhandest mehest kaitseliitlasi 595^[2].

• Pärnu Kaitsepataljoni 1. rood, ülem alamleitnant Kristoph Maasik
• Pärnu Kaitsepataljoni 2. rood, ülem leitnant Peeter Kolts
• Pärnu Kaitsepataljoni 3. rood, ülem leitnant Jaan Kinger
• Pärnu Kaitsepataljoni 4. rood, ülem alamleitnant Arnold Tiss
• Pärnu Kaitsepataljoni 5. rood, ülem leitnant Ilja Jahnov
• Pärnu Kaitsepataljoni 6. rood, ülem alamleitnant Paul Lilienbladt
• Pärnu Kaitsepataljoni Kuulipildujate komando
• Pärnu Kaitsepataljoni Jalamaakuulajate komando
• Pärnu Kaitsepataljoni Õppekomando
• Pärnu Kaitsepataljoni Töökomando
• Pärnu Kaitsepataljoni Laevakomando

• 9. jalaväepolgu I pataljon, ülem leitnant Jaan Kinger
  • 9. jalaväepolgu 1. rood, ülem alamleitnant Kristoph Maasik
  • 9. jalaväepolgu 2. rood, ülem alamleitnant Joosep Mühlbach
  • 9. jalaväepolgu 3. rood, ülem lipnik Johann Tomson
  • 9. jalaväepolgu 4. rood, ülem lipnik Peeter Rosenbladt
• 9. jalaväepolgu II pataljon, ülem leitnant Karl-Johann Laurits
  • 9. jalaväepolgu 5. rood, ülem lipnik Tõnis Ventsel
  • 9. jalaväepolgu 6. rood, ülem alamleitnant Paul Lilienbladt
  • 9. jalaväepolgu 7. rood, ülem leitnant Peeter Kolts
  • 9. jalaväepolgu 8. rood, ülem alamleitnant Arnold Tiss
• Kuulipildurite rood, ülem lipnik Jüri Kibbar
• Jalamaakuulajate komando, ülem junkur Friedrich Reinhold
• Suurtükipatarei, ülem junkur Rudolf Kehkla

Lõunarinde Pärnumaa piirkonnas jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Kaitseliidu Pärnumaa maleva vastutusele. Pärnumaa maleva kasutada olid vaid väeteenistuseks kõlbmatud ja enamuses ilma sõjalise kogemuse ning väljaõppeta kohalikud kaitseliitlased. Õnneks polnud punaväel Pärnumaa suunal märkimisväärseid jõude ja olemasolevad olid suhteliselt passiivsed. Asi piirdus vaid röövkäikudega piiriäärsetesse eesti küladesse^[2].

1919. aasta 16. jaanuaril formeeritud Pärnu kaitsepataljon sai esimese lahinguülesande 23. jaanuaril, asuda allüksustega Lõunarindel kaitsele ca 50 km pikkusel joonel Ikla - Tautse - Puksi - Saidometsa. 8. veebruaril ründas Tali piirivalve poolroodu üks valveposti Läti poolt tulnud salk ja piirikaitsjad taandusid arvulises üleolekus ründajate eest ja veebruari algul ilmusid Heinaste ümbrusesse Nõukogude Läti armee 7. Läti kütipolgu osad. 13. veebruaril organiseeris leitnant Jahnov kaitsepataljoni rühma ja kohalike kaitseliitlaste ühisretke Heinaste alevi ründamiseks ja vallutasid Heinaste alevi.Samal ajal tungisid Tali, Pati, Jäärja ja Kilingi kaitseliitlastest koostatud kaitsepataljoni salgad ligi kümne kilomeetri sügavuselt Läti punaste kontrollitavasse alasse. Laiksaare suunast lähtunud grupp lõi Kiusumetsa külast välja enamlaste eelposti ja jõudis Tikmatši sillani Heinaste–Volmari raudteel. Suurem grupp alustas retke Tuulikult, jõudis üle soode Väike-Kodjaku karjamõisani ning lühiajalise lahingu ja vaenlase valvetõkke taandumise järel vallutati Kodjaku mõis.

1919. aasta veebruarini asus kaitsepataljon kaitses, kuid veebruaris asus pataljon 2. Diviisi 6. jalaväepolgu operatiivalluvuses pealetungile Läti okupeerinud ja Põhja-Eestis Viru rindel asuvate Nõukogude Venemaa Punaarmee vägedega Eesti iseseisvust ohustavate Nõukogude Läti armee vägede vastu.

1919. aasta mais liideti Pärnu Kaitsepataljon, 9. Jalaväepolguga ning osales Lõunarindel Landesveeri sõjas Lemsalu piirkonnas.

 Pikemalt artiklis Lemsalu ja Roopa lahing#20. juuni

• Külli Lainevool, Pärnu Kaitsepataljon ja 9. Jalaväepolk Vabadussõjas 1918.-1920. aastal, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia